Muhu Väina regatt 2013

14. – 20. juulil toimuval 56. Muhu Väina regatil, mis on ühtlasi ka EJL Avamerepurjetamise Eesti Karika kolmas etapp, selguvad avamerepurjetamise Eesti meistrid klassides ORC, ESTLYS ja Folkboot.
Eesti pikimate traditsioonidega avamerepurjetamise võistlusel osaleb sel aastal 111 jahti Eestist, Soomest, Lätist, Leedust ja Venemaalt pea 700 purjetajaga pardal. Regatt algab pühapäeval, 14 juulil Haapsalus, põikab sisse Heltermaa, Kuivastu, ja Pärnu sadamatesse ning jõuab lõpuks Roomassaarde, kus toimub ka parimate autasustamine ja regati pidulik lõpetamine.

Lühifilmid regatist leiate A4 Media purjetamise kanalilt “Muhu Väina regatt”

 http://vimeo.com/channels/546171

Papaslall 2010 Topus

Start on antud
Papaslall Topus

30. juulil toimus Topu lahe akvatooriumis selle aasta esimene Papaslall. korraldas Tiimjahe, pilte tegin mina. Veidi palju sai aga paluti et enam-vähem kõik pildile saaksid. Võistlus algas 14.30 ja protokolli sai kirja 41 võistlejat.

Esimesed 6 võistlejat:

1 Martin Ervin
2 Henri Kaar
3 Raoul Burman
4 John Kaju
5 Jüri Kaldoja
6 Roland Mik

Pildid

Papaslall 2010 Topu from A4 on Vimeo.

 

Uued teemad, uued filmid

Lihakokkade salvestusel
Lihakokkade salvestusel

Alates 2009. aasta sügisest hakkasime filmima saadet “Lihakokad”. See on täiesti uut tüüpi videoblogi mis on mõeldud ainult veebis levitamiseks. A4 OÜ poolt filmimine ja tootefotode tegemine, Info Maailm OÜ teostab montaaži. Iga nädal lisandub üks uus klipp, kus tutvustatakse kahe roa valmistamist.

Lihakokad on Priit Toomits ja Jazz.

Vaata lähemalt:

http://www.lihakokad.ee

http://www.youtube.com/user/lihakokad#p/u

LAV My LOVE!


Kui aasta tagasi toimus Team Extreme ja sõprade esmakordne treeningkogunemine Lõuna-Aafrika Vabariigis, eelnes minekule parajas koguses peavalu. Minna või mitte? Uudised, mis sellest riigist on aeg-ajalt Eesti pressi olid tilkunud, polnud just kõige julgustavamad. Lisaks juhtnöörid käitumisest Kaplinna kodulehelt, kus hoiatati kõikvõimalike kaakide eest ja kästi sõita lukustatud ustega autos. Põhiline mureallikas, kui mitte arvestada isiklikku julgeolekut, oli kahe koti jagu video- ja fototehnikat. Kartus, et mõni agregaat võtab jalad selga muudab edasise reisi mõtetuks, oli visa kaduma.
Nüüd, saabudes juba teiselt reisilt Kaplinna, on meeldiv tõdeda et hirmud olid asjatud ja kõige ebameeldivam kogemus on lahkumine suvisest Aafrikast ning saabumine pimedasse ja porisesse lennujaama Tallinna veerel. Hästi, päevitus püsib veel mõnda aega peal ja kuumus on kontides, kuid miks peab enamus aega veetma kohas kus enamasti on halb suusailm? See mõte tiksus mitte ainult minu peas. Õnneks on päevad läinud pikemaks ning kahest vingest reisist on hulgaliselt pilte ja mälestusi mida lugejatega jagada.
Pakkimine on lihtne – tehnika läheb seljakotti ja paar hädapärast T-särki ning sandaalid ülikõhna reisikotti. Midagi liigset pole tarvis kaas võtta, kõik eluks ja olemiseks vajalik on mõistlik osta Kaplinnast. Esiteks peibutab suur valik ning teiseks on hinnad vähemalt kaks korda odavamad kui Eestis. Liiatigi, kui päeval näitab südalinna termoeeter 36 kraadi sooja, siis tahaks ka parasjagu seljas olevad hilbud visata lähimasse pesumajja. Kui kellelegi peaks meenuma Dahabi laagrite kogemus, kus pikaajalise sponsori Bacardi toodangut veeti kohale purjedesse mässitult. Siin, Aafrika lõunatipus, oleks selline tegevus arulage. Ülihead kokteilid, rannas või ööklubis, alati hea kvaliteediga ja uskumatult odava hinnaga. Samas pean tunnistama, et pole suutnud loobuda traditsioonist võtta pikemale reisile kaasa päts musta leiba, paar pakki vürtsikilu ja heeringat ning iga nädala kohta üks latt hirve vorsti. Selles valikus peitub mingi nähtamatu jõud mis tuletab sulle meelde kodu ning et peale naasmist saab jälle suusatada ning nuusutada lume lõhna. Mõni igerik võib ju mõelda, et see on viis saavutada odavat populaarsust, kuid õnneks pole ma surfarite seltskonnas selliseid tüüpe kohanud.

Atlandi ookeani kaldal villas, mis oli kolmeks nädalaks meie koduks, valitsesid aga hoopis teised tingimused. Jahutav tuul sahistamas palmilehtedes, saja meetri kaugusel mässav Atlandi ookean koos lummava vaatega Kaplinna sümbolile – Table Mountain. Mägi, mille kohale kerkivad pilved võimaldavad surfaritel tuult ennustada ka ilma internetita. Liivaranda jätkub nii pikaks kui silm vähegi seletab. Siin asubki surfarite pärusmaa, lihtne päevitaja kaob rannast hetkega nagu vana värv ja rooste liivapritsiga vana Volga poritiivalt. Eriti laastavalt mõjuvad need tuuled tehnikale, sest suurel tormav liiv on võimeline sisenema ka kõige väiksemast pilust. Õudusega mõtlen eelmise aasta kogemusele, kus poole laagri peal andsid otsad 3 videokaamerat. Samas võib ranna kohata hulgaliselt kõndijaid, nii üksikult, hulgi kui ka koertega. Viis kilomeetrit põhja poole ja oled juba uues linnas! Kui aga siiski on lihtsalt soov päikse käes vedeleda, tuleb auto nina sättida India ookeani poole ning peale paarikümne minutilist sõitu avastad end fantastilistelt liivarandadelt ning purilaudurite asemel sebivad su ümber lainelaudurid. Seni kuni mahe tuuleke su põske paitab, sulatab päike ka viimase jää Mochito klaasis. Mmm.. mõnus. Tooge palun veel üks!


Päev algab seltskonnal erinevalt. Kui varajased voodisse pugejad on hommikust jooksu tegemas juba enne kaheksat, siis ööklubi sõbrad kogunevad hommikulauda alles kümneks. Õige kah, kiiret ju pole. Ühest küljest puhkus ja samas saab reeglina õige tuul alles hoo sisse lõunaks. Vahepealne aeg kulub erinevate prognooside uurimiseks ja ennustamiseks. Harilikult liiguvadki purjelaudurite hordid mööda rannikut nagu rändtirtsude parved, sest rannas, mis eile oli veel viimase peal, kõlbab täna ainult lutsu visata. Transpordiks sobib suvaline sõiduk kuhu kama saab katusele visata ning peale inimeste mahub peale ka paar veepudelit. Kohalike abile õige surfikoha valikul suurt loota ei saa ning mõnigi kord sihtkohta jõudes avastad enda ees tühja ranna., kui mitte arvestada fotografeerivaid Jaapani turiste. Info maksab ja surfiranna ülerahvastuse vältimiseks jäetakse mõned nõksud tuuleprognoosidel tegemisel enda teada.


Liiklus toimib suurepäraselt – teed on esmaklassilised, bensiin maksab vaevalt 9 krooni liiter ja pisikese VW Chico eest tuleb maksta paarsada krooni päevas. Kelle ego sinna putukasse ära ei mahu, saab endale rentida sobiva suurusega Lamborghini, Bentley või mille iganes. Kiire pilk surfiranna äärsesse parklasse näitas siiski, et väga kirju ja rahvusvahelise seltskonna vaieldamatu lemmik on kas valge VW väikeauto või Transporter buss, kuhu vajaduse korral mahub ära ka 16 inimest kaheksale istmele. Autosse istumisel ei maksa muidugi unustada et rool asub paremal. Politsei on nii viisakas kui võimalik ehk reeglina nähtamatu. Kui üks tuttav ja natuke tahmane kodanik sattus pimedal ajal autoga vastuvoolu sõitma, siis peale kinnipidamist ja pisikest noomimist suunati ta uuesti koduteele sõnadega: “Ära palun rohkem niimoodi tee”. Mõistlik, sest sattudes agulisse võid ilma jääda kõigest.


Purjelaua sõitu Kaplinna ümbruses pildistada on võimas. Metsik tuul ja lainete stiihia, ookeani värvid segatud õhus lendleva veega. Valgust jagub nii palju et on võimalik teha nõelteravaid pilte ka mitmesaja meetri pealt, kus hilisem suurendus toob välja ka üksikud kihutavad veetilgad. Kaldalt vaadates imeilus kuid vee peal olles võib see kombinatsioon osutuda ülimalt ohtlikuks. Üks vale samm muudab varustuse rusudeks või halvemal juhul murduvad luud. Erno Kaasik koges seda eelmisel aastal juba reisi teisel sõidupäeval. Õnneks eelmisel aastal jalga paigaldatud mutrid ja poldid logisema ei hakanud ja mees kihutas sellel aastal täiega. Puhas adrenaliin, põhjus elamiseks.
Meeldiv elamus jäi pakutavast toidust. See oli värske, maitsev ja odav. Tuntud ja tundmatud mereelukad, krokodilli ja jaanalinnu liha ning kohalikud metselukad, kelle eestikeelset nime ei oska öeldagi. Joogiks kõrvale värskelt pressitud mahl, vein kohalikelt väljadelt või siis ehe Pilsner Urquell otse Tšehhi Vabariigist. Ka lihtne, asula keskel asuv hiina köök pakkus taset, mida siin mail sa jäädki otsima. Saad teada et krevetiga kevadrull ongi suur krevett õhukeses tainas aga mitte jõulust üle jäänud praekapsa pirukas, kuhu sisse on pikitud üks sügavkülmast leitud kreveti vunts. Kogu selle asjanduse pahupool avaldub alles kodus, kui kaalu osuti läheb hooga üle viimase meeles oleva ning soovitud numbri.
Üks lahedamaid kohti erinevate rahvaste ja koduste toitude nautimiseks on ainult laupäeviti töötav turg nimega Old Biscuit Mill’s Saturday Market ehk siis Vana Küpsiseveski turg. Kellele assotsieerub sõna turg Nõmmel asuvate lobudike- või Keskturu üldise räpakusega, siis siin saab see sõna hoopis uue tähenduse. Puhtus, mahepõllunduse tooted, erinevate maitsete ja rahvaste paabel. Hõrgutised, mida restoranist ei leia. Joogid, mis on valmistatud just kui endale ning laupäeviti jagatakse neid naabrite ja parimate sõpradega. See on koht, kuhu lähed hetkeks, jääd aga tundideks. Tunned ennast sama hästi nagu koduses köögis kuid võid unustad nõude pesemise ja muud argised toimetused. Kuidas iganes ei prooviks seal valitsevat atmosfääri kirjeldada, jääb sõnadest puudu.
Järgmine väärt koht külastamiseks on südalinnas asuv värviküllane käsitöö turg. See on ka üks väheseid kohti kus saad aru et asud Aafrikas. Kauplejad on eranditult mustad. Võrreldes Egiptuse turuga valitseb siin laisavõitu rahu ja üllatav puhtus. Keegi sulle midagi vägisi pähe ei määri, vesteldakse tasase häälega ning hinna üle on võimalik kaubelda väga suures ulatuses. Turgu palistavad vabaõhu kohvikud peibutavad isuäratavate aroomidega ning maha istudes tunned jälle, et aeg jääks kui seisma.
Kui peaks olema soov tutvuda kaubandusega, siis olete sattunud just õigesse kohta. Otse ookeani kaldal sadamas asub üks suuremaid meelelahutuskeskusi V&A Waterfront. Ettevaatust, seal võib ära eksida! Kompleksis on üle 400 erineva kaupluse ja kümnete kaupa baare ja restorane. Kompleksis on võimalik tutvust teha väga erinevate rahvusköökidega just sellele rahvale omases miljöös. Ning kus osas ka parasjagu ei juhtu ka jalutama, kostab kõrvu kuskil läheduses esinev bänd. No ja nii meiega ühel korral juhtuski, et minnes tegema tagasihoidlikku hommikusööki austrite ja šampanjaga, lõppes meie seiklus alles uue päeva alguses Iiri pubis. Igatahes sealt tellitud kesköine kuum supp oli kosutav ja väärikaks punktiks pikaleveninud hommikusöögile sai eestlaste ühislaul. Lohutuseks võib öelda et tollel päeval puhuma ei hakanudki.


Tegevust jätkub ka väljapoole Kaplinna. Tuulevaesel päeval on mõistlik külastada krokodillifarmi ning tutvuda isenditega, kelle vanemad on juba transformeerunud kingadeks ja käekottideks kesklinna kaupluste vitriinidel. Adrenaliinisõltlastel on võimalik ookeani lastud puuris mõtiskleda kohalike keevitajate võimalikule praagile, silitades võre vahelt möödaujuvat valgehaid. Kui maised ja vesised üritused on ennast ammendanud, on võimalik valida endale sobib õhureis helikopteril. Neist kõige äkilisem sooritatakse Vietnami sõjast tuntud lahingkopteril Cobra ja tiir viib üle Hea Lootuse neeme. Uks on loomulikult lahti ja istutakse serva peal, jalad maandumistelikul. All rannas olles tajud Cobrade tulekut ammu enne kui silm üldse midagi seletab. Nende pahaendeline heli paneb tänama kõige vägevamat, et relvastuses on vaid fotokad.
Rahumeelsem vorm surfivaba päeva veeta on oma maitsmis- ja haistmismeelele treening mõnes suvalises veinimõisas. Valisime marsruudi, mis läks läbi kolme küllaltki tuntud nimega kohast. Esimene sihtkoht oli Steenberg, asutatud 1682. aastal. Istudes terrassil jahedas varjualuses ja kuulates uskumatut muinasjuttu imekaunist Katariinast ning tema arvukatest meestest, jääb pilk peatuma imekaunitel vaadetel pilvedesse mattunud mäetippudest. Ning äkki saab kõik selgeks, miks need kunagised väljarändajad siis pidama jäid. Ideaalne kliima, meeliülendavad vaated, viljakas pinnas. Eks kohalikele põlisasukatele pidi seda kuidagi seletama aga see on juba hoopis teine teema. Kui vaadata inimkonna ajalugu siis see paraku avastamistest ja maade jagamisest koosnebki. Praegune mulje Kaplinnast ja selle ümbrusest tekitab igatahes tunde et oled sattunud lahedasse ning lopsaka loodusega Euroopasse. Kesklinnast vähegi eemal on avarust ja vaateid küllaga ning ookean pumpab pidevalt kopsudesse värsket õhku.


Selle aasta üllatus tuli aga hoopis meie reisiseltskonna seest. Penny ja Liis otsustasid oma abielu registreerida just Lõuna-Aafrika Vabariigis! Selle peale käivitus meie ajutrust et muuta noorpaarile sündmus võimalikult meeldejäävaks. Leebeid stsenaariume ette ei nähtud, kõik variandid olid kas karmid või eriti karmid. Penny kiituseks võib öelda et ta talus mehiselt kõik poissmeeste õhtu vintsutused. Alates metsiku soengu tegemisest, trussikute matustest kuni stripiklubi seiklusteni. Kui saabus õige pulmapäev, pääsesid meie tuvikesed ilma suuremate sekeldusteta. Liiatigi puhus hea tuul ning surfarid siirdusid merele. Nii oligi ainuke oht imekaunile sõrmuste tseremooniale Hea Lootuse neeme tipus puhuv tuul, mis üritas enda embusesse haarata hurmavat pruuti ning kanda teda oma tiivul Aafrika lõpututele avarustele. Paraku Penny surfamisel paisunud muskel käis looduse stiihiast üle ning õhtul kohtus juba kogu seltskond pulmalauas, taustaks läbi akna kumav Cape Town.


Kuskil tuha all hõõguvad söed ja see paradiis võib mingil hetkel kaduda. Kui vaadata Aafrika riikide valitsemistavasid üldisemalt, siis tavaline valge inimene sellest aru ei saa. Väga palju räägitakse lokkavast korruptsioonist ning selle tõusust ka Lõuna-Aafrika Vabariigis. Miinina tiksuvad linna ümbritsevad ja taraga piiratud agulid, mis on täidetud enamasti naaberriikidest saabunud põgenike- ja kohalike töötute neegritega. Naljakas, aga linnas turvavad võimalikke rassikonflikte just mustad mehed. Vähemalt praegu võib öelda, et seda tööd tehakse korralikult ja olemine öises linnas tundub turvalisem kui Lasnamäel.
Kui keegi veel kahtleb, kas seda fantastilist kohta Aafrika mandri tipus külastada, siis ärge pikalt kahelge. Vahet pole, kas minna surfama või niisama puhkama, tegevust jätkub nii päevaks kui ööks. Ei ole vist paremat kohta jõulustressi maandamiseks ja pimedal ajal oma akude laadimiseks. Meie seltskonnast ei meenu hetkega kedagi ka aasta pärast poleks valmis tulema. Ikka uutele seiklustele sest palju jäi veel nägemata ja kolm nädalat möödub märkamatult.

Tiit Aunaste, Cape Town 2009